tarvo seiklused

On küll!

Niisiis kirjutan jälle oma ettevõtmisest seoses helkuritega. Aasta alguses avasin helkurite e-poe www.reflectorworld.eu. Muidugi siis oli talv juba lõppemas ja huvi selle vastu just eriti suur ei olnud. Kuid sügisel on lehe külastatavus kasvanud ning samuti ka ostude arv.  Poe tegemise eesmärk oli teha kõige parema helkurite valikuga e-pood. Põhimõtteliselt on see ka õnnestunud. Hetkel ei tea ma mitte ühtegi e-poodi kus oleks suurem valik.

Päris suureks üllatuseks on olnud see, et inimesi satub mu lehele väga paljudest riikidest. Kes on siiamaani helkureid ostnud?

Valge pehme disain helkur mida kõik märkavad!

Olen neid saatnud Singapuri, Jaapanisse, USA’sse, Inglismaale, Saksamaale, Tsehhi ja loomulikult ka Eestisse. Kuigi naissoost tellijaid on olnud rohkem siis kõige suuremaid tellimusi on teinud mehed.

Kõige rohkem olen müünud Glimmis White Lily nimelist helkurit. Helkur pärit Rootsist ja disain on väga ilus.

Järgmisena on ilmselt kõige populaarsem Muumi mulitkatest tuntud Väikse My helkur. Tootaja on jälle sama Rootsi firma.

Väike My helkur!

Ilusaid helkureid on meil palju. Minge vaadake ise!

Eestis veel üheski poes neid helkureid müügil pole. Aga ehk kunagi tulevad Ja kui sul, lugeja, on oma pood siis võta ühendust ja saad need enda poodi ka.

2010 oli väga tore aasta minu jaoks. Mõned peamised märksõnad minu jaoks:

töö Swedbankis, puhkus Mariga Egiptuses, mootorratta ostmine, sünnipäeva pidamine, golf, suvine mootorratta reis läbi Euroopa,  puhkus Mariga Türgis, investeerimine ja aktsiad. Kui sa oled mu sõber facebookis siis natuke pilte nende teemade kohta peaksid sa leidma sealt.

2010 novembris tahtsin endale uut helkurit. Poodi ei viitsinud minna ja siis mõtlesin, et tellin sendale netist helkuri - aga pole ühtegi head helkuri poodi kust seda tellida. Sealt tuli siis ka mõte, et teen ise oma helkuri poe kust oleks võimalikult palju lahedaid helkureid. Kui hästi see mul õnnestub saame teada 2011 jooksul. Veebi leht asub aadressil www.reflectorworld.eu.  Esialgu saab see olema inglise keelne. Maksta saab läbi PayPal’i või Swedbanki. Kohletoimetamise eest eraldi tasu ei võeta. Plaan on esimesed helkurid poodi müügile saada jaanuari lõpuks.

Mõned minu plaanid 2011 jaoks

Veel üks mootorratta reis sõpradega, hakkan rohkem sporti tegema, loon maailma parima online helkurite poe, mängin golfi, tegelen investeerimise teemadega, ostan auto, kasutan oma aega efektiivselt, sean endale igal nädalal mingid eesmärgid tegevustest mis ma soovin sellel nädalal ära teha.

Viimati olin nii pikalt Eestis, ilma kusagil käimata, vist umbes aastal 2004.  Mis selle 6 kuu jooksul juhtunud on? sattusin näitkes Peipsi järve äärde ja korra Haapsalusse. Hetkel plaanis pikemalt eestis olla, nii et mine tea, äkki õnnestub eesti loodust ka vahelduseks näha. Muuhulgas ajas suur majanduslangus mind ametlikult tööle. Istun nüüd Swedbanki kuldsetes ridades ja klõbistan hommikust õhtuni klaviatuuri. Hetkel on ametinimetus nooremanalüütik.

dilberit abiga leidsin ka küsimusele vastuse, et kuidas pangad raskel ajal raha teenivad: 

working in a bank

9.-11.oct.
4 lendu ja tagasi Eestis .
Lennud läksid nii, et 2 neist olid öösel lendamised. öäk.
Esimene oli L.A, CA - Fort Lauderdale, FL. Kestis 5 tundi. Kui olin lennukisse oma kohale istunud, mis oli akna all, astus lennukisse suur naine. Mustanahaline. Teda nähes naersin salaj ja mõtlesin, et küll sellel inimesel veab, kes tema kõrvale istub. Millegipärast jäi ta minu kõrvale seisma. Vaatas korra oma piletit, siis minu kõrval olevat pinginumbrit, naeratas mulle ja ütles, hello, i am sitting next to you. Mitte et ma ameerikas pole varem suuri inimesi kohanud aga tema oli eriti suut. Kolm istet oli kõrvuti ja tema istus minu kõrvale. Ta ei täitnud mitte ainult enda pinki vaida ka pool minu ja pool seda mis jäi temast teisele poole. Olin pressitud nägu vastu akent. 5 tundi nii lennata oleks olnud puhas õudus. Kuid õnneks oli tema kõrval olev koht tühi, nii et ta istus sinna. Mis tähendas seda, et sain terve oma koha peal ikkagi istuda. Järgmiseks proovis ta panna oma turvavööd kinni ja kahtlustas, et see on poolik või midagi. Olukord lahenes, kui talle toodi turvavöö kinnitamiseks ekstra meetri pikkune jupp turvavööd. Und väga polnud, enamus aega lugesin mingit lennujaamast ostetud raamatut planeetidevahelisest sõjast.

Atlantas tulin korra lennukist välja, ootasin pool tundi terminaalis, läksin sama lennuki peale tagasi ja sõitsin Atlantasse, GA(veel 2tundi). Atlanta on muideks maailma kõige suurem lennujaam inimeste arvu poolest. Eelmine aasta läbis lennujaama 89,4 miljonit inimest. Kerge arvutus näitab, et sealt käib päevas läbi rohkem kui 240 000 inimest. 6 päeva jooksul käib sealt läbi rohkem inimesei, kui on terves Eestis! Näiteks oma pagasi kätte saamiseks pidin sõitma lennujaama sisese rongiga 5 peatust.

Järgmine lend oli Atlantast Londonisse Gatwicki lennujaama(umbes 8tundi). Lahe oli see, et kõigil oli oma telekas. Peale filmide oli võimalik mängida ka erinevaid mänge - alates pokkerist ja lõpetades miljoni mängu sarnase mänguga kus tuli küsimustele vastata. Huvitavaks tegi need mängud asjaolu, et vastasteks olid teised lennukis olijad. Oli ka seda näha, kus keegi istus. Väga palju seega magada ei saanud

Londoni lennujaama oma väga mõnus selle poolest, et seal sai käia dušši all. Mis pärast 2-te ööd lennukis tundus väga värsekndav.

Viimane lend oli Londonist Tallinna, Estonian - Air. Astusin lennukisse, istusin oma kohale, panin eelmise lennu pealt võetud silmakatte silmadele ja järgmine hetk maandusingi Tallinnas. VIHM. Esimest korda selle reisi jooksul - juunist oktoobrini - sadas vihma - lausvihma. Nagu Eesti sügisele kohane.

Sellega panin punkti oma raamatumüügisuvele. Juba neljandale. Suure tõenäosusega oli see nüüd minu viimane. Eks paistab mis järgmine aasta toob ja kuhu mu plaanid mind viivad. Elu on seiklus

Praegu olen Tartus. Üürin korterit koos Mari ja Kristinaga. See on ka paras seiklus.

Hetke seisuga olen see aasta lennanud lennukiga umbes 64 tundi. Kui see kilomeetritesse panna siis oleks see veits rohkem kui üks ring ümber maakera. Tundub palju, samas Mari on lennanud poole rohkem.

8 .oct

At the Hostel – Adventurer. Loomaaed on kirju. Mis riikidest – Israel, Itaalia, Canada, USA, Austraalia, Austria, Šveitsi, Rootsi on need kellega juttu rääkisin.

Mõned huvitavamad – Itaaliast oli tüüp Brizzio – profi poksija. Töötab usas mõned aastad. On siin hostelis elanud paar kuud. Käis ringi ja rääkis, et vähe inimesi on, augustis olevat bassein nii täis olnud rahvast, et pidi seisma nagu kilukarbis.

Teine täielik kreisi tüüp oli Jonny, Texasest. Tegelik nimi vist oli Steve. Kõigile ütles ise nime ja ise ameti. Sebis elu eest kahte rootsi tüdrukut. Päris kenad tüdrukud olid. Ühe sai kätte ka, teist vist mitte, jäi õhtuks liiga purju. Põhi lause oli tal – I say what I say I am –aiiiih! Parema käsi oli veits paistes. Olevat mingi tüübiga kakelnud üleelmisel õhtul. Tüüp oli suht kindlalt tänaval üles kasvanud. Arukat juttu ei kuulnud ta suust. Siin hostelis on elanud paar kuud.

Pärast seda kui Jonny neid rootsi tüdrukid musitas. Tuli Brizzo”the future champion”, nagu ta ennast kutsus, ja istus meie lauda korra(istusin parasjagu ja jõin õlut koos Austria ja Šveitsi tüübiga ). Tuli ja rääkis, et –“ I tried to be nice and polite, but girls like this Johnny guy. This crazy guy. The girls push him away, put they still like him. This suck. You know I don’t want any shit- I want fuck.” Ja läks minema.

Üks tüüp oli new yorgist – töötab hollywoodis, hetkel otsib tööd. Olevat olnud filmis Men in Black, mingis kohas “passanger” – reisija. Minu arust oleks ta võinud vabalt mõnda tulnukat mängida. Üks silma vaatas tal väga veidralt kõõrdi. Veits meenutas seda kahe peaga tulnukat.

Kolmas huvitav tüüp oli Canadast – võrreldes eelmistega oli ta intelligentne mees. 36 aastane. Peatus siin paariks päevaks ja läheb edasi Ecuadori. On seal eelnevalt ka käinud. Seekord läheb tahasi, et hakata mingit äri ajama. Saatis mulle e-maili ka , et kui tahan rohkem teada saada saadaksin talle vastu e-maili. Rääkis oma eelnevast reisist ka, päris huvitav oli.

Ja siis olid need 2 rootsi tüdrukut. Nad on ümbermaailma reisil. Rootsi – London- L.A. – Fiji – Austraalia- Thailand- Rootsi. 5kuud kokku.üks töötab ikeas teine prilli poes. Olid ka shut normaalsed.

Huvitav oli ka kutt austaarialst. Sõidab bmx rattaga. Aga see varastati tal paar päeva tagasi ära. Praegu ootab, et dollar langeks, siis ostab endale auto, paneb madratsi sisse ja reisib sellega ringi siin. Näitas meile pilte kuidas ta sõbrad kängurusid jahivad. Hunting kangaroooos. Istusime laua ääres telefoni aparaatide lähedal . Rääkis, et pani 75 senti ühte lennujaama taksofoni , et shutlit järgi kutsuda aga telefon ei ühendanud ära ning ta jäi rahast ilma. Ta olevat selle peale vihaseks saanud ja löönud telefonitoruga vastu aparaati, toru otsas olev kõlar olevat lahti tulnud ning olevat selle välja tõmanud ja prügikasti visanud. Samal ajal võttis ta meie laua kõrval olevast taksofonist toru ja koputas õrnalt vastu aparaati ning aparaadist kukkus välja 75 senti. Siis astus järgmise aparaadi juurde ja sai sealt ka mõned mündid ja komlanda juurest ka veel paar tükki.

Lennujaama minekuks oli vaja saada kusagilt raha. Käisin Luis Davidiga poes, lasin tal oma koju asju osta ja maksin oma kaardiga(poes makstes pole pin koodi vaja) ja tema andis mulle sularaha. Nii saingi endale 100 peesot. Bussiga tuli sõita 50 minutit lennujaama kanti ja sealt teise bussiga lennujaama ette. Viimase bussi võis asendada taksoga ka, aga mul polnud selleks raha. Viimases bussis sõitsin jänest, hiilisin tagant uksest peale. Säästsin 20 peesot. Bussijuht nööris inimesi veits. Igastahes õnnestus mul lennujaamas burksi ostes vahetusraha tagasi saades saada veits dollareid – 4 dollarit. Nii et mul on 4 dollarit ja hunnik münte. Loodame, et sularaha vaja ei lähe enam kusagil. USA’s saab õnneks pea igal pool korralikult kaardiga maksta.

Hetke asukoht - L.A. Lennujaamale suht lähedal, Adventurers hostelis. Öö maksab 19 dollarit, magan toas kus on 20 voodit. Pooltes on mingid tüübid veel magamas. Igastahes on hea turvaline tunne võrreldes mehhikoga. nagu kodus oleks. inimestega saab suhelda nii, et ei pea käsi ja jalgu kasutama. suht mugav.

See mehhiko reis oli kindlalt üks mu parimaid reise. kogu aeg oli huvitav ja kohtusin paljude kohalike inimestega. Ilm oli ka mega - iga päev päike ja sooja oli reisi kestel 29-37kraadi kogu aeg. ookeanivesi oli 28-30kraadi.

6 oct

Päev algas varakult. Kell 8 hommikul pidin olema sukeldumiskeskuse ukse juures. Käisin sukeldumas – 2 sukeldumist. Päris hea oli nägin igast värvilisi kalu. Merihobu oli ka. Värvilist vähki nägin ka, või midagi sellist. Sain vets allahindlust ka tänu sellele, et teadsin Hagaid. Ta on sukeldumis instruktor selles firmas.

12 ajal jõudsime tagasi, päevitasin rannas

5 aja õtul läksin Sunset Cruisile. Adel töötab kohas, kus ta müüb igast veega seotud asju alates sukeldumistest ja veeskuutiritest kuni väikeste laevareisideni. Ta sai endale tasuta pileti ja mulle sai mingi sooduspileti, nii et pidin maksma umbes 30% tegelikust hinnast. See oli präris mõnus paadi reis – suht suur katamaraan tüüpi purjekas oli. Pakuti tasuta jooke ja sööke piiramatus koguses(õnneks kestis ainult 2h). Päikseloojang vaiksel ookeanil. Joogiks oli kõike alates veinist ja õlust… . Me jõime Margaritat ja Miami vice’i ja muud taolist. Blenderis tehti maasikamoosi ja coocosepiimaga nagu smoothie.

Pärast seda pidime minema kusagile pubisse. Kuna sularaha oli otsa saanud, mõtlesin võtta automaadist juurde. Automaat ütles, et raha pole. Võimalusi mitmeid- äkki pole raha aga peaks olema, äkki mõni on mu kaardi numbrit kasutanud ja tühjaks teinud(mehhiko ikka) või on kaart kinni pandud kuna olen teinud palju tehinguid mehhikos. Proovisin panka helistada, ei nõnnestunud, lõpuks interneti kohas sain netti. Selgus, et polnudki raha enam sellel kaardil (usa panga kaart). Mõned maksed mis tegin las vegases ja grand canyonis, tükk aega tagasi, läksid alles nüüd maha. Jooksin siis koju, et tuua oma eesti panga kaardid. Sain need kätte ja läksin raha välja võtma. Aga- pangakoodid on ununenud. Automaadist raha ei saa. Sularaha on hetkel 10 peeso(1peeso umbes 1 kroon) jagu. Kuna teised (Hagai, Adel, Miguel ja Luis)mind samal ajal ootasid, läksin ka sinna pubisse. Aga seal ei saa kaardiga maksta. Hagai ostis mulle 2 õlut. Jee, õhtu päästetud. Teised lahkusid pärast seda, kuna neil vaja tööle minna järgmisel hommikul. Mina ja Luis jäime veel sinna. Ootasin kuni ta oma õlut lõpetab. Samal ajal tulid sinna 3 tüüpi. Don, Brian ja Shawn –kõik New York city’st. umbes 18 aastased. Keskkool lõpetatud. Töötasid alvelaeva tehases, nagu ka nende isad. Elavad new yorgis ja töötavad alvelaeva tehases? Kõiki keda nad nägid, nendega hakkasid juttu rääkima ka. Don oli kõige jutukam. Tema sõnavaras oli iga teine sõna – fuck. Igastahes tegid nad meile mõlemale- minule ja Luis’ile, 2 õlut välja. Nii et pole hullu, raha pole aga õlut sai ikka juua. Seal umbes õhtu lõppes ka, tulime koju.

Aga igastahes homme on vaja minna lennujaama. Bussipilet on umbes 25 peesot ja taksoga ka natuke umbes 60peesot. Mul on 10. Usa dollareid ka pole. Eesti kaardiga saan maksta siis kui pin koodi panema ei pea. Väga paljud poed siin kaarte vastu ei võta.

Ehk siis tarvo on 10 peesoga mehhikos. Ja on vaja eestisse saada ilma sularahata. Ehk siis hommikuks oleks vaja saada umbes 100peesot kuidagi….

Pildid vaiksel ikka ilmuvad aadressile picasaweb.com/tarvotopolev

• 2.oct

Laim on elustiil – laimi tuleb panna igale poole. Õlu käib alati koos laimiga, pigistad veits laimi mahla ja lükkad laimiviilu pudelisse, pepsit ja kokat tuleb ka laimiga juua. Söögi peale pigistad ka laimi. Isegi popkorni süüakse siin laimiga. Loomulikult tequilat ka.

Päeval käsin turnisin mööda ookeani ääres olevat kaljuseina.

ronimas

 Ja käisin vaatamas “The Arch’i” mis on kalju millel on auk sees.

The Arch

Selleks, et seda näha pidi võtma veetakso. Ja palju muud vist ei teinudki.

Õhtul läksime Migueliga koos välja. Tegime väiksed pubi tuurid, ühte kohta ei lasted meid sisse, kuna see sinna tohtisid minna ainult paarikesed. Mis oli suht kummaline. Siis kohtusime ühe Migueli sõbraga Frank. Frank õppis renoveerimist ja disaini.Tal oli mingi oma ehitus firma ka. Aga mis põhiline, pärast paari pubi viis ta meid stripi klubisse. Enamus naisi olid suht koledad. Aga üks, lihtsalt pean mainima seda, oskas eriti hästi tantsida. Kui enamus naisi tänatsis lihtsalt ümber toru siis üks nendest tantsis mööda toru üles ja alla. Oli selline tunne nagu gravitatsioon talle ei mõjugi või siis ta oli eriti tugev. Tegi kukerpalle mööda toru üles jne.

• 3.oct

Esialgne plaan oli minna kõrval asuvasse linna San Jose skuutritega sõitma, kuna seal pidid olema odavamad hinnad. Aga millegipärast olid hoopis kallimad. Rannas kus see skuutrite laenutus oli, olid mega suured lained. Ujuma ma seal ei julgenud minna. Kedagi ujumas seal ka ei olnud. Lainete kõrgus oli 2-4 meetrit. Jetski laenutus maksis 75 usa dollarit pool tundi. Oleks see veits odavam olnud oleks ma sinna läinud ka. Kuna seal olid nii suured lained, siis anti laenutajatele peale päästevesti ka lestad jalga!! Seda pole ma varem näinud.

Kuna skuutritega sõita ei saanud, läksin hoopis surfimist proovima. Mööda rannajoont pidin umbes 50min edasi kõndima. Seal olid normaalsemad lained. Launatis laua ja läksin siis proovima. Kuigi see üritus jäi minu jaoks suht lühikeseks. Alguses pusisin seal niisama ja kui ma lõpuks laua peale püsti sain, põrutaisn ma liiga palju vasakule, kus oli põhi veits kivine. Nii kui ma seal jala maha panin tundisn, et keegi oleks nagu nõeladega torganud. Lisaks lõin põlve vastu mingi kivi ära. Õnneks oli surfilaud lähedal ja sain kiiresti laua peale karatud ning ootasin kuni lained mind randa kannavad. Kui randa jõudin oli põlv verine. Mitte midagi tõsist, lithsalt üks väike auk põlves, mis nüüdseks juba enam vähem korras. Aga talla all… oli päris palju mingeid ogasid. Elagu merisiilid. Oleks pidanud surfi instruktoreid rohkem kuulama ja hoidma surfiala keskele rohkem. Aga mis tehtud, see tehtud. Koos surfi laenutuse mehega hakkasime neid väikseid musti nõelakesi jalast välja tõmbama. Kokku oli vast mingi 15 tükki neid. Paari nõela väljatõmbamine oli päris valus. Panime kõvasti piiritust ka peale. Arvan et sain kõik välja ilusti. kodus tegin kõik vesinik oksiidi või mis iganes asi see oli mis ma apteegist ostsin kõik üle. Leidisn paar tükki teise jala seest ka. Et need välja saada ostsin apteegist süstla nõeala. Sain need ka ilusti välja.

Minu olukord ei olnud hull midagi, sama ajal kui rannas olin tuli sinna üks teine mees, kellel oli umbes 5 korda rohkem neid jalas. See tüüp saadeti arsti juurde igaks juhuks.

Nüüd tuleb paar päeva oodata, kui ilusti ära paranevad, siis lähen proovin veel surfimist. Need merisiilid väga hullud ei ole. Kui midagi jääb naha sisse, siis need lahustuvad ära paari päevaga ja ongi kõik, juhul kui mingit infektsiooni ei teki.

Õhtul enne magama minekut leidsin põlve seest ka paar oga mida enne ei näinud.

• 4.oct

Täna lähen ja lesin lihtsalt rannas.

Käisin skuutritega ka sõitmas. See oli päris lahe. Lained olid päris suured ,nii et vahel sai päris häid hüppeid. Maksimum kiiruseks sai kusagil 65km/h näidiku järgi.

Õhtul sain kokku oma järgmise paari päeva hostidega – Luis David ja Monica. Kolin nende juurde 5oct.

• 5.oct

Uuesti surfima. Reedesest surfimisest saadud vigastused on enam-vähem kadunud. Hommikul kell 7.30 pidid olema suure kaubanduskeskuse ees, kust mind peale korjatakse, et surfima minna. Kuna eelmisel õhtul pidu, nagu ikka, siis ärkamine oli selline, et 7.23 Adel tuli küsima, et kas ma lähen kella kaheksaks. Ja siis andis ta teada, et mul on 7 minutit aega, et jõuda 10 minuti kaugusele. Veits jäin hiljaks, aga Mehhikole kombepäraselt jäid ka Alex ja Ines hiljaks. Nii et polnud hullu. Ines läheb järgmine nädal inglismaale, Cambridge’i magistrikraadi tegema ja Alex oli Inese poissõber. Nendega kohtusin eelmisel õhtul toimunud peol ühes pubis. Olid Luis David’i ja Monica sõbrad.

Nii vara läksime sellepärast, et siis pidavat paremad lained olema. Olid ka. Kuigi pildile häid laineid ei saanud.

Laine

Aga minu jõud neile erit hästi peale ei hakanud. Vähemalt õppisin kuidas nendest lainetest läbi minna. Selleks on kaks võimalust. Esimene on selline, et kui laine tuleb vastu siis liigu laua esimesse otsa ja hoiad pead vastu lauda. Ette liikumine surub esiotsa veits vette nii, et saad lainest põhimõtteliselt läbi minna. Pea vastu lauda selleks, et muidu lendab laud suure laksuga vastu sinu pead. Paar korda sain korraks püsti ka aga enamus kordadel mattusin laine alla. Kuna surfijaid oli päris palju ning ka algajaid palju sain ühel sellistest kordadest kellegi lauaga korraliku mataka vastu kaela ja vastu pead. Õnneks mitte eriti kõvasti,ainult väike muhk tuli. Ja veel veest välja tulles, põhimõtteliselt veest välja, seal kuhu ainult lained ulatuvad, õnnestus mul laud viltu panna enda ja laine vahele, nii et see mind jalust maha niitis. Tagumine uim tõmbas jala marraskile nii, et veits tuli verd ka. Väga vähe võrreldes reedese päevaga. Igastahes seal mu surfi päev lõppes. Tegelt olin kokku paar tundi vees. Lainetes hullamine võtab päris kiiresti ikka läbi. Ise olen uhke. Järgmine kord saab ehk ilma vereta ka.

Lesisime veel veits rannas ja sõime restoranis, millest avanev vaade oli super

söögilaud

–nägi terves ulatuses seda lathe, kus surfarid olid. Päris huvitav oli vaadata ühte meest kes surfis koos oma väikse lapsega. Laps seisis surfilaua ees ostsas ja isa tema taga.

Huvitav vaatepilt oli ka see kuidas üks tüüp sõitis suure surfilaua ja aeruga. Seisis püsti ja lükkas ennast aeruga edasi. Nagu jumal vee peal.

a nüüd jõudsingi tagasi.

Poiss kes ka elab siin, Miguel, näitas mulle tee randa.

raamat, päike, caipirinha, liiv ja ookean - pole paha:)

Seal istusin ja päevitasin terve päeva, teades, et mitte midagi ei pea tegema ja kuhugi ei pea minema ega kiirustama- täitsa mõnus vahelduseks. Homme sama lugu. Vahin sinist taevast. Sooja oli täna umbes 36 kraadi varjus ja vesi oli vähemalt 30 kraadi. Vees külm ei hakanud, isegi kui pool tundi ühe koha peal lainete sees loksuda. Hetkel istun diivanil ja naudin jahedust, mida ventilaaroist tulev õhk tekitab.

Huvitav linn on – contrast on suur. Mõni tee on liivast, mõni katkise asfaltiga ja seal samas kõrval on cäike kaubanduskeskus Lacoste’i, O’neal’i, ja muu sarnasega ja siis järgmiseks on mingi eriti rapine väike toidupoeke. Ja siis hard rock café. Ja siis McDonald ja Burgerking ja kusagil siin linnas on isegi Wal-Mart. Siiski on need ”väiksed räpased” poekesed ülekaalus.

Mulle täitsa meeldib see linn. Natuke meenutab kanaari saari ja sharm el sheiki oma turistidele suunatuse poolest.

Mõned pildid Mexicost

Road trip koos Mari Kaari ja Kristinaga. Juttu sellest ,kuidas me käisime Malibu rannas, hollywoodis, las vegases ja grand canyonis, tuleb hiljem.

29.sept Los Angeles

Kõik lahkuvad, mina jään.

Viisime Kaari lennujaama ja otsisime omale hotelli. Õhtul võtsin sinised sokid jalast ära ja suureks ehmatuseks oli talla alused täiesti mustad. Hotelli põrandal olev vaip oli väga must. Umbes sama tolmune nagu õues. Nii et ei tahtnud palja jalu sinna peale astudagi.

30. sept

Mari kolistas kella 5 ajal minema. Ma magasin veel paar tundi. Tal oli vaja varem eestisse minna, kuna ta peab minema egiptusesse meetingule 5octoobril ja seega muutis ta oma piletid varasemaks. Algul pidime mõlemad olema 10-oktoobrini. Mina oma pileteid muuta ei saanud, sest need olid juba välja trükitud estravelis. Egas midagi, teen siis ise väikse reisi üksinda. Samal hommikul lendasin L.A’st välja.

Enne seda oli hommikusöök hotellis – tass kohvi ja üks rasvane donut. Shuttliga lennujaama sõites oli seal veel üks põder Joseph minuga. Läks mingile koolitusele Mehhikosse. Tegeles mägironimise ja mingite taoliste asjadega.

Lennujaamas võtsin väikse hommikupurksi ja apelsinimahla. Ja lugesin raamatut “blink” – raamat sellest, kuidas meie “kõhutunne” on tark asi. Lennuk väljus pea-aegu õigeaegselt. Pool tunid hiljem, sest nad pidid lennuki esimese ratta kummi ära vahetama.

Istusin akna all ja mu kõrval istus mees kes polnud väga kaua hambaid pestnud. Hingeõhust oli tunda, et talle meeldis sigareid sutisetada, mida hiljem kinnitas ka tema jutt. Nimelt läks mehhikosse kala püüdma. Ütles et ei ole midagi paremat kui käia sõpradega merel kala püüdmas. Samal ajala õlut juua ja sigarit suitsetamada. Pärit oli ta Albequercist, new mexicost aga viimased 18 aastat elab Hawaiil. Pidi algul minema 5 aastaks aga kuna neile naisega seal meeldis siis ei plaanigi sealt ära tulla ilmselt. Oli umbes 50 aastane. Omab mingit ehitusfirmat. Meisterdavad sõjaväebaasides sõjameestele elumajau.

Lennukis join tassi teed ja lugesin veits ning vaatasin üle need kotaktid kes mul Cabo San Lucases on. Niisiis maandun San Jose Del Cabos. Veits enne maandumist püüdsid äknast välja vaadates silma kaktused, mis madalatest põõsastest välja ulatusid nagu mingid postid.

Kui maandunud olin ja seina peal kaarti uurisin märkasin, et see linn kus ma minna tahtsin on umbes 20min kaugusel. Astusin lennujaamast välja, higi otsa ees, kuna sees ja väljas oli lihtsalt super palav, ja proovin aru saada kuidas teise linna saab. Aga inglise keelt osati umbes nii palju, et suudeti mulle äelda, palju takso maksab sinna linna. Taksot ma ei tahtnud. Kohalikku bussi oli vaja. Hakkasin lennujaamas jalutama ja siis ikkagi võtsin takso mis mind 2dollariga bussipeatusesse viis (loe: katusealune kiirteeääres.) mingeid silte seal polnud. Pidin mingit rohelist või kollast bussi ootama. Ei saanud täpselt taksojuhist aru. Kuid siis ilmus välja Fernando, out of nowhere, üks kohalik kes ka minuga samasse linna sõitis ja oskas suurepäraselt inglise keelt. Ta olevat just naise viinud lennujaama. Naine olevat pärit texasest. Originaalselt tegelt inglismaalt, kuhu nad kolivad umbes kolme kuu pärast. Bussipilet maksis 2 dollarit ja 30 senti. Usa dollareid võttis bussijuht vastu ainult ühedollarilistes. Fernando pani 3 peesot minu eest. Sõit kestis umbes 45 minutit. Mitte 20. Selle aja jooksul jõudis Fernando nii mõndagi rääkida kohalikest linnadest ja surfikohtadest ja muust huvitavast, mida teha. Tee ääres olid vaheldumisi palme, kaktuseid ja madalaid rohelisi põõsaid. Ühes bussipeatuses läks bussijuht poest juua ja snäkki ostma endale. Fernando hüppas ka korra välja ja ostis ka endale juua. Tee oli enam-vähem, kui buss kiiruse üles sai siis oli päris hea, tuul käis läbi. Aknad olid bussil lahti. Mõned bussid, mitte küll paljud, aga siiski mõned pidid olema konditsioneeriga ka.

Kui kohale jõudsime läksime kõigepealt sööma. Õigemini viis ta mind söögikohta aga enne tellimist helistas talle keegi ja ta pidi tööle lippama. Jätsin temaga hüvasti ja jäin üksi sööma. Telisin Chicken Faijat. Mehiselt kuum oli.

Mul oli üks telefoni number mille CouchSurfing lehekülje kaudu saanud olin. Sinna saain helistada kell 6 õhtul. Kella mul pole, võibolla kusagil on ka aga ei viitsi kohvrist seda otsida. Jalutasin veits ringi, kuid suure kohvriga, millel on väiksed rattad, oli suht ebamugav liikuda kuna kõnniteede ääred ja tees olevad augud mind pidevalt pidurdasid. Igastahes seda kirja kirjutasin ma ühes ostukeskuses mis oli suht lähedal.

1.oct

Istun internetikohvikus. Väga palav, higi niriseb selja peal. Minu elukoht paariks päevaks on ühe tüdruku Adel ja tema sõbra Miguel’i juures. Väike korter. Magan diivani peal. Venetilaatori panin öösel otse enda peale puhuma, muidu oli liiga palav.

Eile käisime õhtust söömas. Mina, Miguel, Adel, Hagai ja Shawn. Shawn oli ka couchsurfingut tegemas, elas Hagai juures. Pärit oli Austraalast, täna sõitis USA’sse kusagile. Hagai on tegelt pärit Israelist. Ja Miguel ja Adel on Mehhikost(kuigi mingi aja elasid Kanadas). Nad kõik kolisid siia linna mingi 3 kuud tagasi või nii. Igastahes mehhiko söök on siin parem kui mehhiko restoranides kusagil mujal.

Aga nüüd randa.